CORIN - Magenta - Forever Unique.

Kui vaadata nüüd kuupäeva siis näitab see 26ndat novembrit ja minu eelmisest postitusest on möödas juba kuu ja nüüd ma ei teagi kuidas seda vahepealset aega kokku võtta :D aga nagu öeldakse " parem alusta algusest ."
Vaheajal sain Siimuga kokku, muidugi te ei tea kellega on tegemist aga ma usun et see inimene on tundma õppimist väärt :) tõsiselt hea suvesõber,ehk ma liialdan praegu? ma arvan et mitte..
Võtsin pool päeva vabaks et teda näha,istusin Pärnu bussijaamas sees ,sellepärast ,et õues oli lihtsalt kuradi külm.Ma jälgisin seinapeal olevat kella mille seierid aina liikusid edasi ja edasi ning kell oli peaaegu pool neli saamas(aga me pidime kell kolm kokku saama?). Okei,ma ootasin veel natukene mis oli suhteliselt piin ,sest kõik lihtsalt vaatasid mind nagu ma oleks kuupealt alla sadanud ja ma tõesti ei kujuta ette miks need inimesed mu jälgimisega nii ametis olid..äkitselt olin ma juba peadpidi oma kotis ja otsisin telefoni kuna ilmselgelt oli see Siim .Me olime lihtsalt üksteisest valesti aru saanud ja ta ootas mind rongijaamas,ja tegelikult pole mul kunagi niimoodi mittekellegiga juhtunud :D Hea on aga see et me siiski lõpuks saime kokku ja mina pääsesin pensionäride pingsatest pilkudest bussijaamas.
Ülejäänud päevad ei läinud nii hästi nagu ma lootsin et nad läheks.Tegelikult olin ma suhteliselt vähe aega kodus ja jõudsin õhtul pimedaga ning vahest ka katkiste pükstega mille põhjuseks olid kontsagakingad ja jooksmine mis omavahel üldse ei sobitu.Niiet oli nii halbu kui ka häid päevi.
Novembri algus tõi nagu teadagi.. kooli.. millele ma pole suutnud siiani eriti suurt rõhku panna kuigi ju nagu peaks ? Kui välja jätta õppimine siis tegelesime me klassiga pidevalt playbox-i kava harjutamisega mille tulemused andsid tunda üleeile kui saime võistlusel kolmanda koha :) vägasuper tegelt :D
Ja muud ma hetkel lisada ei oskagi,sest lihtsalt mõte on kuskil kinni aga ma loodan et te saate aru :) Pealegi on kell juba 23.08 ja ma endiselt istun ja vahin siin ..

Kui rääkida nüüd sügismasendusest ,siis minul pole seda kunagi eksisteerinud.Ma küll ei tea nendest asjadest midagi,kuid seda ma tean kindlalt ,et kui talve masendus eksisteerib valiks ma selle.Vaadates õue on ilmselgelt juba peaaegu talv käes.Siin pärnus on hetkel küll vihmane aga lumest pole jälgegi mis on ainult positiivne ,võibolla sellepärast põgenengi ma siia sest siin on kõik kuidagi lihtsam,kõik asjad on just nii nagu nad alati peavadki olema :)
Ja kui rääkida nüüd vaheajast mis tegelikult on üpriski olematu siis pole mul ka selleks väheseks ajaks asjad planeeritud.Ma loodan et ma näen ühte oma vägevat suvesõppra jälle ning muud mul nagu kavas polekski..kui siis.Eile käisin tema juures,ma küll ei tea miks aga vaikselt on see koht nii südamesse mulle pugenud.Ma ei saa üelda ,et see on koht kuhu jällegi..põgeneda vaid see on pigem koht kus võiks igakell olla.Hubane,soe ja hea:) Niisiis natuke sõime ja rääkisime,käisime jalutamas ning enamus aja magasime,mis ei tundu küll just väga huvitav aga uni oli meeletu nii ma peaaegu siis uinusingi tema kätevahel millest paremat nagu polegi.
Tagasi kodu poole sõites,oli bussis pime ning vihmapiisad langesid õrnalt aknapeale ma lihtsalt jälgisin neid ..päris kaua.. kuniks olingi tagasi linnas.Koju jõudes viskasin märjad riided seljast ning sõin ja nii see päev siis mööduski..
Eelmistes postitustes (millest on küll pikk aeg möödas) olen ma mainunud oma unenägusid,millel pole piire.Need unenäod,neid õnneks enam ei eksisteeri.Me võime küll mõelda et inimesed nii head kui halvad kes on olnud meiega kaua ja ammu aega tagasi,keda me pole enam aastaid näinud..nad ilmuvad siiski kunagi tagasi just siis kui sa kõige vähem seda ootad.Minevikupildid need justkui rikuvad praegust hetke mis tundub niivõrd perfektne,kuid just siis tuleb kõik jälle meelde.
Oeh ja pealegi olen ma unustanud selle et me saime oma klassipildi ka kätte ,kui ma seda ära ei unusta siis ma ehk lisan selle siia mingi aeg:) !

ooh, midagi tõsiselt head:)

guess what i´m not a robot ,

Ma olen viimastel nädalavahetustel enamjaolt filme vaadanud, parajalt nutukad."Dear John" & " The last Song " mõlemad olid üpris head kuigi ma nüüd ei tea kas need mõjuvad vaimselt hästi mulle enam:D
Järgmine nädal on klassipildistamine ja ma ei tea enam kas mul olemas olu seal oleks vägaoluline.Muidugi ma ei taha viimaselt aastapildilt puududa kus me kõik peaksime koos olema.Ma usun et enamus kes seda peaksid ehk lugema mõtlevad ,et ma olen päris suure kiiksuga et ma sellist juttu ajan ." viimane aasta - u have to be there "samas mul pole enam seda ühtekuuluvus tunnet.Ma olen avastanud et nüüdsest ma teen kõik iseenda jaoks ja ma pingutan selle nimel et saaksin selle aasta lõpetatud..
Just reedel need viimased tunnid..tööõpetused,seal ma tõesti tundsin et meie klass hoiab ühte ma olen seda varemgi teistele üelnud ja seda ka uhkusega.Klassivennad olid just tulnud kehalisest ja meie söötsime neile sokolaadi kooki sisse ja ma valmistasin neile teed.I kinda like that,see kõik nägi pealtnäha välja üpriski meeldiv ..
Ma pean veel mainima seda et kuna käes on üks minu lemmikumatest aastaaegadest siis seekord pole see kujunenud nii värviliseks nagu ma seda ette kujutasin ka unenäod mida öösel näen need lihtsalt hirmutavad mind niii kohutavalt ning vahest ma sooviksin loobuda nendest unenägudest ja fantaseerimisest ja illusioonidest ja ettekujutustest .Ma usun et nii oleks lihtsam,vähemalt mul oleks palju lihtsam.
Täna öösel ärkasin ma jälle keset unenägu ning ma tundsin külma pisarat järjekordselt ,kahju on vaid sellest et ma lihtsalt ei mäleta enam mitte midagi...

Just siis kui tulevad sellised mõtted mida tahaks hirmsasti siia üles kirjutada siis äkki on blogi parool meelest läinud aga õnneks suutsin ma kõik meelde tuletada endale ja nii ma nüüd siin olengi. Ma mõtlesin päris mitu head päeva ,et mida siia jälle kirjutada kõik mu mõtted langesid nagu lehed mille tuul puudelt rebib ja ära viib.Samas paari mõtte juurde ma siiski suutsin jääda..valikute tegemine ja inimeste erinevused.Ma ei saa praegu muidugi rääkida rasketest otsustest ja valikutest sest ma pole eriti kaua eladagi saanud aga see aeg tundub juba üpris pikk.
Me ju samas kõik teame et kui on vaja valida kahe asja vahel ning just sina oled nende valikute keskel siis on keeruline kuidagi hakkama saada.Tihti peale me lükkame need otsused järgmistesse päevadesse,vahest ka kuudesse.Samas muudab see just kõik raskemaks .Ma juba suutsin sellele mõelda ,et õnneks ma pole siiani pidanud tegema ühtegi rasket otsust mis mul mõistuse viiks või millest ma tõesti jagu ei saaks..ma olen rahul kõige sellega mis on olnud,kuid see selleks.
Eile oli aga spordipäev,ma imekombel isegi ei ärganud selle mõttega et : " ma ei viitsi ,ma lihtsalt ei jaksa ennast voodist üles ajada " just sellel hommikul ma ärkasin mõttega et siiski : " ma teen selle ära ja kõik ongi korras ". Ma suundusin kööki ,tegin teed ja sõin korraliku hommikusöögi..
Peale seda kui ma spordipäevalt tagasi jõudsin,ma arutlesin endamisi .. ma teen seda üpris tihti :D ma mõtlesin ,et kui oluline on olla tiimi üks liige,sõltuda kellestki, arvestada kellegiga ning neid kuulata.Samas ei saa me üle ega ümber sellest et igaüks on omal tasemel ning absoluutselt erinevad kõik inimesed üksteisest ja alles täna ma mõistsin seda kui suur tähtsus on mingisugusesse tiimi hästi sisse sulanduda ning saada üheks kindlaks ja oluliseks liikmeks..
Peale selle ,et viimastel päevadel on olnud üpriski masendav,läksin ma peale tunde poodi ja ostsin koogi endale ja no see oli parim rohi. Ja terve päev olen ma mõelnud Inglismaast ja ma lihtsalt ei jaksa seda ära oodata .. ja mõtlen ikka edasi ja edasi et .. tahaks siit ära kasvõi korragi !

Kõik on kuidagi niivõrd pingeline viimasel ajal,ja ma ei tea mis selle põhjustab.Kool küll mitte sest seda on olnud vaid paar nädalat.Ma isegi tahan õppida,vähemalt paar päeva tagasi ma ütlesin seda,ma tõesti tahaks osata,kuulata,õppida,teada,mõelda kõike korraga aga see tundub hetkel üpris raske minu jaoks.Jasiis sinna otsa tulevad veel muud asjad jasiis peas valitsebki kergelt üeldes kaos.
Mäluga on mul ka veidi probleeme viimasel ajal,vahepeal ma polegi eriti midagi nagu teinud kui siis .. põrkasin inimesega kokku kes kunagi veetis minuga need kaks suurepärast aastat ja ma valetaksin kui ütleksin ,et mul polnud heameel teda näha ja ausalt üeldes ma läksin ajas tagasi ja kõik tuli veel meelde jälle - ... so it was almost amazing i think !
Niisiis alustan ma sealt kus mu suvi lõppes.Täpsemalt 30 august,kus ma avastasin end haigena sealt Pärnu bussijaamast,kuna ta tuli koolist umbes see kellaaeg põrkasime me meelega kokku seda 20neks minutiks millest 20 hoidsin pilgu maas ning õieti ei suutnud talle otsagi vaadata.Kui kell oli seal maal et meie bussid tulid siis ma lihtsalt nutsin ta käte vahel,muidugi polnud see maailmalõpp.Ma toon vabanduseks selle et see tuli haigusest:D anyway, 5 minutit ja läinud ta oligi.Ma peitsin ennast ühe bussijaama musta reklaam klaasi taha ning lasin kõik selle välja mis tuli ja ma olin endaga üpris rahul et tegin seda kõigi ees:D Nüüd on umbes kaks nädalat vist sellest möödas aga ma tunnen et pigem nagu kuu a no alati peab hakkama saama nagu ta ütleb.Mäletan kuidas ma sain lihtsalt istuda diivanil ja telekat vaadata ja pea tema peale toetuda ja ma tundsin ennast lihtsalt nii turvalisena ma pole end kunagi nii tundnud ja üks asi mida ma selle hetke juures armastasin oli tema südame rütm mida ma kuulasin ja seda oli ülimalt rahustav kuulata ja ma pole vist iial kedagi nii igatsenud,aga ma usun et see on alles algus...

Viimane päev siis pärnus..kell neli sõidan juba tallinna poole.Ma tegelikult seekord lihtsalt ei suuda siit ära minna,miski nagu jääks maha siia.Ma tean mis jääb,aga ehk on võimalik selle kõigega harjuda,kahtlemata on..see kõik sõltub vaid endast.Mingi pool minust igatseb kahtlemata koju..vist.
Seeselleks,kahe päeva pärast on juba kool ja see suvi möödus nii kiiresti ,et üpris raske oli vahest selle kiire elu tempoga harjuda ,kuid samas ma ei tundnud suvel millestki puudust .Mul oli kõik vajalik olemas.
Üleeile aga käisin rannas temaga,kusjuures isegi töö igatsus tuli peale ime kombel.. okei pigem inimeste igatsus.Õhtu oli väga külm,ja see päev suutsin haigeks ka jääda .Ma loodan et saan kooli ajaks terveks ..
jamh,kool..enamus küsivad mu käest et kas ma ootan ka juba kooli minekut ,ma pean vastama et nii ja naa.Tahaks klassikaaslasi näha tingimata aga üldiselt nagu ei tõmba mitte miski mind enam sinna.Kuigi samas on üks inimene kellega ma ootan väga kohtumist ja see muudab kõik talutavamaks mingilmääral :)
Oeh, see jutt tuli väga keeruline siin ma usun et mingi päev kirjutan pikemalt siia lühi kokkuvõtte oma suvest .
Kuid samas ma loodan et ma saan lõpu klassis hästi hakkama,ning et kõik sujub nii nagu ma olen soovinud.Ja tõesti ,positiivsest mõtlemisest oleks ka ehk kasu..kindlasti on.Ja ma kahtlemata olen üli tänulik ühele inimesele kes igapäev suudab mind naeratama panna ja ütleb et ma saan kõigega hakkama ükskõik mis ka poleks:) ja tõesti see aitab. niiiet hell yeah, me veel rokime 9 ndas kõik .See peaks parim aasta tulema, kus me kõik veel koos oleme :)

Te vist tegelikult ei kujutagi ette kui suurt rolli mängib nendel hommikutel ja vihmastel lõunapoolikutel soe tee ja kohvi ja hetkel ma ei tunnegi süümepiinu et kas ma peaks ehk õues olema.Õnneks on ilm kõik paika pannud,mitte et ma midagi teha ei viitsiks.. okei vb mingilmääral küll.Pisike laiskuspisik on alati kuskil olemas,viimasel ajal on see vist märgatavalt suurenenud..mu laiskus.
Oeh,ma pole ammu siia midagi kirjutanud tuleb see siis laiskusest?ma usun, et kindlasti mitte, mul lihtsalt pole aega olnud ja ega mu mõtted ,need pole ka viimasel ajal kiita just.Eelmisel nädalal lõpetasin töö see oli tohutu pinge langus ,samas ma ei suutnud endale selgeks teha et kool on kohekohe ukse ees ja et ma peaks nüüd puhkust sajaga võtma.Ma imestan isegi millise pöörde see suvi seekord sai,kahtlemata erines eelmisest ja ma usun et järgmine saab veel parem olema.. okey i hope so :D Muidugi andis see suvi punkti sellele lõbule ja sellele et saan kõike vabalt võtta,see aasta mis peaks tulema see tuleb kahtlemata raske aga samas on igal asjal positiivsed küljed.Jah ,ma pole vist ammu nii positiivne olnud vb ma polegi aga see saab juba kinnisideeks..peale kahte kuud tööjuures. Olles seal (nagu ma mainisin 2 kuud) sain ma muidugi kõige toredamate inimestega tuttavaks paar nädalat enne lahkumist ja te võite siis ettegi kujutada kui kurb oli nüüd selleks korraks hüvasti jätta :D aga samas,suvi ongi selline. Ja need kellega tutvusin suve alguses nendest pole juba mitu head kuud midagi kuulda. Kahjuks pean ka seda tunnistama et kõik mida olime plaaninud suve alguses , nendest plaanidest said vähesed teoks tehtud ,kõik tänu sellele et sain tunda ka töönarkomaani mõnusid .Samas kahtlemata andis see töö mulle palju uusi tutvusi mis on ainult hea.
Vahepeal jõudsin ka tema juures ära käia, ma eitea kas seda esimest õhtut sai just parimaks nimetada aga meelde jäävad need kõik kolm.Esimene kukkus küll läbi päris hullusti,ma vist suutsin tema õue ühe tiigi nutta aga hoolimata kõigest ma vist ei saagi sõnadesse panna kui hästi ta mõjus mulle ja kui palju abi temast oli, nii vaimses mõttes.Ja juba hilisemaks õhtuks olin peaaegu juba sellest kestast välja tulnud ning kõik sujus paremini.Järgmisel hommikul juba üheteistkümmnest käskisin onul end sinna ära visata.Olin terve päev seal ja see oligi vist nendest kõigist see parim.Ma tegelikult iialgi ei kujutanud ette et kõik nii läheb,nii hästi , nii sujuvalt aga ju siis pidigi :)

Ja täna ma üritan midagi kasulikku ka korda saata , ehk koristada mida muud veel .. :D

Märkasin seda laulu grete blogis lemmikute nimekirjas,niiet ma nüüd varastan selle:) See on üli hea:)

Rääkisin eelnevalt et plaanisin telkima minna,nii me siis panimegi kõik asjad kokku mis vaja oli käisime neljakesi poest läbi ja sõitsime autoga randa ,panime telgi natuke rannast eemale maha ja haarasime kilekotid ja suundusime mereäärde.Üpris pime oli ja veidi külm ja niipalju sääski ma pole elusees näinud kui seal neid oli .Istusime seal veidi ,rääkisime ja umbes ühe paiku otsustasime tagasi telkide juurde minna kuna vihma hakkas tulema.Istusime autos ja kuulasime muusikat,see oli super mõnus:) Ma üritasin ärkvel püsida aga see oli üpris tegu,aga ma sain hakkama :D ma lihtsalt unustasin kõik .. ma ei joonud sellel õhutul väga palju aga vähemalt oli mul inimene kellele toetuda pidevalt :D
Hiljem koperdasime mõlemad eraldi telkidesse ja üritasime magada.Mul oli kõik vajalik olemas et uinuda,kuid ma lihtsalt ei suutnud ma üritasin võtta viimast igast hetkest ja see oli super .Me olime umbes viieni üleval jasiis uinusime tunniks.Üheksas vist oli äratus sest sõbranna pidi tööle minema aga ta ei jõudnud seega läks ta 11 neks.Nad jäid veel telki magama ja me jalutasime kahekesi randa.Ma võin kahtlemata üelda ,et ma armastan just selliseid hommikuid ja tegelikult imekombel olengi hakanud hommikuid kohvi tassi ääres armastama:) see selleks,kui me kunagi kõik ärkasime pakkisime asjad kokku ja mind viidi koju.Ma jäin õhtuga rahule vägagi,kuid väsimus oli tappev sest saime tund magada ehk?
Päev peale seda ei läinud mu mõtted voodist kaugemale sest ma tahtsin pidevalt lihtsalt igalepoole magama vajuda.Õhtupoole otsustasin talle helistada,rääkisime jälle umbes tund aega jasiiis lõpetasime.Sättisin magama ennast kuniks telefon helises,see oli jälle tema.Võtsin vastu ja see küsimus mida ta küsis tahtis mul sõnaotseses mõttes jalad alt lüüa.Tegelikult kõige selle juhtunu taga oli mu üks väga headest sõppradest ja ma ei kujuta siiani ette kuidas keegi saab midagi siukest teha.Õnneks ma suutsin ta maha rahustada ja kõik sai korda.
Järgmine päev tõi mis muud kui jälle ühe rutiiinse päeva,kuniks põrkasin kokku teise golfi raja pileti müüjaga.Ta oli vägagi super tuju tõstja ja me saime päris hästi jutule:) Siis aga tuli üks inimene meie juurde,tundus nagu välismaalane aga siiski oli puhas eestlane.Ta kahtlemata erines teistest ,kuid ta kutsus mind välja.. ma seekord keeldusin.Rääkisime kolmekesi igasugustest asjadest ,kuni jõudsime selleni et ta on terve euroopa peaaegu läbi sõitnud ja seda peamiselt hääletades ta rääkis üpris palju reisi muljetest ja ma lihtsalt nii hoolega kuulasin kuidas ta rääkis ja ma arvan ,et see päev läks igati korda :)!
Täna aga sain jälle temaga kokku,ma küll eitea miks aga just tänane oli nendest eelmistest kordadest tuhandeid kordi parem ma lihtsalt tundsin end paremini kõik oli kuidagi niiii hästi ...

Täna pean ma õhtuses vahetuses olema,just siis kui tunnid venivad kõige rohkem..5 tundi istuda pole just lõbus aga natukene veel jasiis ongi läbi ja 2 nädalat saan ka sellest suvest endale pühendada..see peaks siis puhkus olema:) Ma vist natukene isegi igatsen koju,kuid samas usun et kui sinna jõuan tüdinen sellest kõigest kahe päevaga.Olen kolm kuud kodust eemal aga ma siiani polegi mõelnud et pean sinna tagasi minema, ma justkui kuuluks siia juba pikemat aega ja ma tegelikult ei kujuta ette kui ma ühelpäeval eisaa enam siia põgeneda.Vb selgitasin ma ennast keeruliselt,aga jah pärnu on koht kus ma tunnen end niivabalt alati..enivei sain töökoha juures tuttavaks ühe minust vanema tüdrukuga,ta läheb 11 ndasse rääkisime isegi koolist ja me olime üpris palju samal lainel kuna ta õpib ka meediat ning mind huvitab ka väga see.Hea tegelikult ,et seal kellegagi rääkida on vahepeal:)
Eile aga käisin kinos,khm .. pärnu kino pole just teab mis luksus ja mugavus aga peaasi et pilt töötas.Film oli "Seks ja linn 2" ma võtsin Mareki juhuslikult kaasa ja ta oli selles saalis üks neljast mehest :D aga ta väga ebamugavalt end ei tundnud ma loodan:D Kuumus oli suhteliselt jube seal saalis ja kui film läbi sai,läksime välja ,ere päike paistis pilvede vahelt ja õhk oli lihtsalt nii puhas kuidagi ,ma vist tundsin end sellel hetkel nagu Carrie Bradshaw koos vihmavarju ja pisikese läikiva kotiga.Peale seda kõndisime mere äärde jasiis läksime koju.Ma arvan et ma jäin päevaga rahule.Homme aga lähen ma telkima,ma loodan .. saan siis natukene rahu ja vaheldust kogu sellele rutiinile ja tema tuli ka töölt koju paariks päevaks ja jällenägemis rõõm on suur ma loodan:)
Täna öösel sain isegi rahulikult uinuda,kuulasin veidi muusikat ja see on lihtsalt hingenäriv kuidas saab üks laul kõik silme ette tuua ja kõike meenutada ma vist vihkan seda hetke.Ülepika aja ma poetasin vist ühe pisara ja siis uinusin aga ma arvan et see polnud midagi tõsist .. diagnoosiks oli vist ainult väsimus ja segadus..

Kui eelmises loos rääkisin nendest 8st tüübist siis praeguseks pole ma nendest midagi kuulnud..kuid tegelikult ükspäev käis üks mulle tööjuures tere ütlemas.Täna on juhuslikult ühel neist sünnipäev kellega ma olin,ja juhuslikult on mul täiesti ükskõik nendest ma arvan..see selleks.
Igapäev ma kõnnin tööjuurde ja tagasi umbes 4 km v isegi rohkem ja selle ajaga ma suudan paljustki mõelda.Mulle on üeldud ,et ma mõtlen pidevalt üle ja vahest antakse mulle karmilt mõista et ma lähen ülepiiri oma mõtlemisega aga minu arust on üksi olemise juures üks hea asi et saad vabalt tegutseda ja piiramatus koguses mõelda..just eile mõtlesingi sellest et kui kiiresti kõik läheb .Mõni asi tundub nagu seda polekski kunagi olnud aga siiski oli ,oli ka see kaks aastat aga praeguseks ma ei mäleta enam mitte midagi:) Okei jätan selle teema nüüd .
Neljapäeval käisin kella viiest küünetehniku juures,paigaldasin geelid endale.Suvel võib kõik ära katsetada ja mida rohkem ma vaatan seda rohkem meeldib ja ma olen juba ära harjunud sellega et iga asi võtab nüüd veidi kauem aega ja ma ei hakka näited tooma te võite isegi ette kujutada,kuid jah iga asi vajab harjumist ..

what we neeed to be happy?

Kui küsida et kas kõik on hästi siis tegelikult ei ole..tööjuures on nii nagu on iga päev on peaaegu samasugune ainult inimesed on erinevad.
Üks päev olin õhtuses vahetuses kuniks üks kamp minujuurde tuli,neid oli umbes 8 või vähem.Tundusid üli sõbralikud ja toredad,küsisid millal mul tööpäev läbi saab ning ,et kas hiljem oleksin nõus nendega välja minema.Muidugi ma läksin,seal seltskonnas olin ainukene tüdruk sellel hetkel.Üks nooreim nende kambast,umbes minu vanune tuli istus mu kõrvale ja me saime jutule peale seda läksime koos edasi randa muidugi ka tema sõbrad.Ta üritas pidevalt midagi aga ma siplesin välja jälle v leidsin vabandusi..märkamatult oli kell saanud poolkaksteist.Vaatasin oma telefoni seal oli 7 vastamata kõnet ja üks sõnum ja kohe helistas ka tema aga ma ei suutnud vastata talle.. ja olin unustanud helistada koju et jõuan hiljem ,tegelikult ühtegi bussi enam ei läinud ja mu koduni oli ikka üpris kõvasti kõndida ja nendest 8 inimest poleks olnud kasu mu saatmisel, sest nad ei oleks osanud enam pärast randa tagasi minna.Pärast kuulsin millise käki ma kokku olin keeranud ja et kõik otsisid mind taga,mu onu tuli mulle autoga järgi ja nii see jäigi.Koju jõudes mõtlesin ja kirusin ennast,süüütunne oli suur.
Järgmine päev kutsusid nad mind ühe sõbra jalgpalli vaatama,tähendab ta mängis seal.Käisime ennem tema vanaema juurest läbi jasiis me istusime seal aias.Kõik vaikisid ning kõndisid uniste peadega ringi,lõpuks mul sai kõrini ja ma lahkusin sealt ma vist isegi üelnud neile headaega ja ma ei vaadanud tagasi..ma vist lihtsalt mõistsin nende põhimõtteid ja ega mul väga kahju polnudki et ma nii lahkusin :)
Üleeile v millalgi,( mul on kuupäevade ja päevade meelshoidmisega raskusi :D ) igatahes .. sain ma kokku kristellega jälle.Mul oli juhuslikult palga päev ja nii jalad viisidki meid poodi,pärast väljusime suurte kottidega ning ma sain poest ka kingad endale.Ma olen väga rahul nendega kuigi need on üpris pilvelõhkujad.Pärast istusime rääkisime veidi ja arutasime omavahel palju raha me seekord laiaks lõime.See päev läks hästi ma arvan :)
Täna aga peale tööd,avasin msni ja nägin et Marek on Austriast tagasi jõudnud ma olin ta unarusse jätnud selleks paariks nädalaks aga mul polnud võimalust talle helistada ega sõnumit saata..niisiis homme ma näen teda ja ma loodan et me rääägime pikalt ja laialt tema reisi muljetest :)
Peale seda vaatasin aknast välja ja seal kallas üüratult palju vett,ma jooksin välja ja lihtsalt seisin lageda taeva all..ma tegelikult ei suuda seda kirjeldada kui mõnus see oli peale väikest karastust jooksin sauna ja nüüd ma siin istungi nii..istun vist nädala aega veel nii sest teda pole nädal ma tegelikult juba praegu mõtlen ,et kuidas tal seal läheb,tuleee kähkuu tagasiii kalliiis :(

Ma mõtlesin täiesti otsast alustada,niiet siis uus leht :) Laupäeval käisin Schillingul..kui nii saab üelda sain oma rohelise käepaela kätte ja edasi läks kõik nagu planeeritud oli.Sain onuga kokku,siis rahvast aina kogunes ja kogunes .. ilm oli super ja õhtu tõotas tulla hea.Peale istumist sain telefoni kõne ja nii ma kadusingi sealt.Ma sain temaga kokku,ma küll ei tea kuidas, aga ta mõjub mulle äärmiselt rahustavalt.Istusime 3 tundi kuskil metsas ,kuulasime vaikselt kaugelt kostvat muusikat.Ma tegelikult oleksin äärepealt magama jäänud,mul oli absoluutselt kõik olemas.Lihtsalt üli mõnus õhtu oli :) Täpselt üheksast sõitis auto poe ette ja ma pidingi juba Pärnu poole tagasi sõitma,üritasin talle kiirelt tsau üelda ja nii ma kadusingi.Pärast sain veel õiendada et ma nii lahkusin,kuid ma eisuutnud viivitada enam .Eilne ja tänane päev on olnud küllaltki tegevusrohked,saime töö juures uusi tutuvusi esmamulje oli hea.Eile umbes 21 st tuli Marek aitas mul asjad sisse vedada ja pärast jalutasime rannas ja hiljem saatis ta mu bussipeatusesse,kuid siis hakkas vihma muidugi sadama aga õnneks nagu ma talle mainisin et : "ma olen kõigeks varustatud ." oli mul kaasas vihmavari :) Ootasime bussi umbes 20 minutit rääkisime veidi kuni buss tuli ja nii ma läksingi ,hiljem koju jõudes läksin kööki ja sõin onupojaga ja rääkisime oma päevast missiis et kell oli juba kaksteist öösel..