Kõik on kuidagi niivõrd pingeline viimasel ajal,ja ma ei tea mis selle põhjustab.Kool küll mitte sest seda on olnud vaid paar nädalat.Ma isegi tahan õppida,vähemalt paar päeva tagasi ma ütlesin seda,ma tõesti tahaks osata,kuulata,õppida,teada,mõelda kõike korraga aga see tundub hetkel üpris raske minu jaoks.Jasiis sinna otsa tulevad veel muud asjad jasiis peas valitsebki kergelt üeldes kaos.
Mäluga on mul ka veidi probleeme viimasel ajal,vahepeal ma polegi eriti midagi nagu teinud kui siis .. põrkasin inimesega kokku kes kunagi veetis minuga need kaks suurepärast aastat ja ma valetaksin kui ütleksin ,et mul polnud heameel teda näha ja ausalt üeldes ma läksin ajas tagasi ja kõik tuli veel meelde jälle - ... so it was almost amazing i think !
Niisiis alustan ma sealt kus mu suvi lõppes.Täpsemalt 30 august,kus ma avastasin end haigena sealt Pärnu bussijaamast,kuna ta tuli koolist umbes see kellaaeg põrkasime me meelega kokku seda 20neks minutiks millest 20 hoidsin pilgu maas ning õieti ei suutnud talle otsagi vaadata.Kui kell oli seal maal et meie bussid tulid siis ma lihtsalt nutsin ta käte vahel,muidugi polnud see maailmalõpp.Ma toon vabanduseks selle et see tuli haigusest:D anyway, 5 minutit ja läinud ta oligi.Ma peitsin ennast ühe bussijaama musta reklaam klaasi taha ning lasin kõik selle välja mis tuli ja ma olin endaga üpris rahul et tegin seda kõigi ees:D Nüüd on umbes kaks nädalat vist sellest möödas aga ma tunnen et pigem nagu kuu a no alati peab hakkama saama nagu ta ütleb.Mäletan kuidas ma sain lihtsalt istuda diivanil ja telekat vaadata ja pea tema peale toetuda ja ma tundsin ennast lihtsalt nii turvalisena ma pole end kunagi nii tundnud ja üks asi mida ma selle hetke juures armastasin oli tema südame rütm mida ma kuulasin ja seda oli ülimalt rahustav kuulata ja ma pole vist iial kedagi nii igatsenud,aga ma usun et see on alles algus...